Kuid spordivigastused või mikrotraumad pole ainsad liigese nihkumise põhjused. Siis vaatan ma neid uuesti. Mees tahab minna kapitalistlikusse, et ehk ikkagi parem.

Zozhe ravi liigeste

Mees koju: "Mis sa, lits, vedeled maas, kas sa ei näe, et maja põleb! Naine voodis, ütleb, et on haige. Laps hüüab teisest toast: "Isa, tule siia, siin on koll! Isa: "Mul isegi naine haige, sina ka tuled veel last hirmutama! Lamaja lööb elevandile munade pihta ja ütleb, et kell on Möödakäija tuleb tagasi, küsib jälle samalt mehelt, mis kell on.

Lamaja lööb jälle elevandi munade pihta ja ütleb, et kell on kaks. Mees imestab, mis see küll on. Heidab ise ka pikali, mitte midagi ei näe. Lööb elevandi munad liikuma ja näebki kella tornis. On must-must maa, seal on must-must meri, seal must-must saar, must-must maja, Inglane läheb sinna ja tuleb tagasi ja ikka niheleb. Naaber küsib, kas ei saanud hakkama, milles asi. Inglane: "Ei saanud jah. Kuidas ma ajan seal püksid maha, kus džentelmenid viina võtavad! Talle öeldakse, et niisugust ei ole.

Mees: Mul on just seda vaja. Mida ma näen, seda ma ei kuule, mida kuulen, seda ei näe. Esimesed sõidavad musta "Volgaga", puhkavad Musta mere ääres, söövad musta kalamarja. Teised sõidavad punase bussiga, puhkavad punase plate peal, joovad punast peeti. Aasta pärast on hispaanlastest alles üks naine, sest mehed on teineteise duellil tapnud.

Randme valu

Inglased istuvad süngelt, sest keegi pole neid tutvustanud. Prantslastel on ilus elamine ja lilleaed jne. Neil on kokkulepe, et üks neist elab naisega ühe kuu, teine teise; vabal ajal harivad mehed aeda.

Kaks venelast peavad parteikoosolekut, massid, st. Tšapai: Mida küsiti? Petka: Küsiti, kes oli Napoleon. Ütlesin, et teise eskadroni täkk. Tšapai: Loll, ta viidi juba ammu kolmandasse eskadroni üle.

Optimist ütleb: pole viga midagi, võib veel halvemaks minna. Ta vastab, et asi pole hoopiski nii: "Ma katsun, kas müts on peas, kas püksinööbid on kinni, kas parteipilet on ühes taskus, kas rahakott on teises taskus.

Tahvli valu ristses

Otsustab enne järele vaadata. Külastab põrgut, seal lõbus elu, joomine, kaardimäng, kabareed jne. Taevas vaid rahu ise. Vanamees soovib minna põrgusse. Ja pettub, sest keset ruumi ainult katel, mida kurat kütab.

Valu liigeste valu

Vanamees: Ma ju kontrollisin. Kurat: See oli vaid turistidele. Võis valida, kummasse lähed.

Mees tahab minna kapitalistlikusse, et ehk ikkagi parem. Sõber viipab ja kutsub kommunistlikku: siin on ikka midagi puudu, millal pole kütet, millal pole tuld, millal vett.

Siin seepärast kergem. Kapitalistlik põrgu töötab kogu aeg täiskoormusega. Kapitalistlikus põrgus lüüakse iga päev tagumikku üks nael. Aga kuu viimasel päeval lüüakse kõik naelad korraga. Kuhu soovid minna? Venemaalt saadetakse osa võtma tšuktš, et see on karmide eluviisidega harjunud.

Läänepoolsel pidevalt näkkab, idapoolsel ei.

Pannakse kõik ümber laua istuma, laual on telefon, et kes ei jõua rohkem kannatada, see helistab. Ta vaatab - opa, saadame teid haiglasse ülevaatusele, nagu te ei pruugi oma nägemiseks sobida. Ta läks nädalaks kohalikku haiglasse, nad sõitsid mulle silma, uurisid ja tunnistasid mind kõlbmatuks.

  1. Õla dislokatsioonid ja armee - kas neid võetakse ette aastal?? - Randme
  2. Kuidas ravida artroosi Ameerikas
  3. Vaikuse raadio — Looming
  4. Kaitse liigeste glukoosamiini ja kondroitiin

Teises - teile tundub ülalpool, et ta kirjutas, et teda tunnistati "rööveliks" absoluutselt ilma probleemideta. See on meie igavene arutelu teiega, paljudel lehtedel on niite juba olnud Ja muide, kuidas erineb armee loogika tavapärasest, m?

Ja muide, kuidas erineb armee loogika tavapärasest, m? Osta tuhandeid sõdalasi eest. Põhimõtteliselt see töötab, sõpradel on kogemusi. Andma arstidele läbivaatusel altkäemaksu, mis on lõpuks eelarvelisem, kuid seda peab saama teha. Minge teenima, mis pole halb variant. Proovige komisjonitasu küüslauguga üle anda ja selle tulemusel kas 3. Ikka on alandav variant.

Valu liigestes parast haigust

Jookse, jookse ja jookse uuesti. Peida reide, ära ela registreerimisaadressil jne. Pealegi näib olukord algusest peale selline: ma ei taha raha maksta, ma ei taha minna kooli, ma ei taha armeesse astuda, anname nõu. Jooksmise kohta üldiselt - hästi tehtud, see on tõesti suurepärane. Armee õla dislokatsioon Kas nad astuvad armeesse ühise ebastabiilsusega?

Nihked on üsna tavaline nähtus, eriti spordis. Kuid spordivigastused või mikrotraumad pole ainsad liigese nihkumise põhjused. Mitte vähem levinud on luu-lihaskonna ja sidekoe pärilike haiguste põhjustatud anomaaliad. Olenemata dislokatsiooni põhjusest, on mustandil võimalus mustandist vabastada. Ühine ebastabiilsus ja armee Märgin kohe, et sõjaväe meditsiiniline komisjon ei pea üksikuid ümberasustamise juhtumeid registreerimise põhjuseks.

Teenistusest vabastamise õigus on ainult ajateenijatel, kelle patoloogia on kaasasündinud või krooniline. Teisisõnu, kui tegemist on düsplaasia või liigese ebastabiilsusega.

Ebastabiilsus on patoloogiline seisund, mille korral toimub luu liigeseotsade perioodiline nihkumine.

Õla dislokatsioonid ja armee - kas neid võetakse ette 2020. aastal??

Selle sümptomid sõltuvad kahjustatud liigese tüübist. Kuid kliinilisel pildil on üldised tunnused, mis on iseloomulikud kõigile kahjustatud piirkondadele: kahjustatud piirkonna väline deformatsioon.

Meditsiinilisest vaatepunktist on vähilõikused või väikeste laste südameoperatsioonid palju keerulisemad. Neil on kõrini ja võib-olla on neil kõrini kõige muu hulgas seetõttu, et kus me oleme olnud varem, miks ärkame me nüüd, miks imetleme me arste ja õdesid ainult siis, kui üle maailma rullub sülje ja tati seljas ringilendav viirus, mille vastu parim võitlus on see, et igaüks istuks lihtsalt natuke aega oma kodus ja vaataks telekat.

Mis on selles sedavõrd erilist, et me äkitselt hakkame märkama kõiki neid valgetesse kitlitesse riietunud inimesi, kes päästsid meie elusid enne ning päästavad ka siis, kui me pärast koroonadraama lahtumist tülpinult haiglate juurest laiali vajume ning nende vastu igasuguse huvi kaotame.

Kas pole selles koroonavaimustusest kantud arstiimetluses ka midagi silmakirjalikku? Ma saan aru, et nende töö ongi inimeste päästmine, kuid koroonas on piisavalt palju teistsugust, et nende tööpäevad oleksid pikemad, ettevaatlikkus suurem ning nad tunneksid midagi, mida nad varem ehk pole tundnud. Ühe haigla EMO juht saadab mulle sõnumi hommikul kell 5. Kostüümid, mida nad nüüd kannavad, ei lase läbi õhku ning üle nelja tunni järjest ei ole võimalik neid kanda. Sellest hoolimata tuleb neil nüüd tööle jõudes arvestada isegi selliste banaalsete pisiasjadega nagu tualetiskäik enne isolaatorisse astumist, sest sealt tagasiteed enam ei ole uusimad Hiina soovitused panevad ette mähkmete kandmiserääkimata sellest, kui tehniliselt äärmiselt keerulises hingamisaparaadis midagi juhtub, sest reageerimiseks on kõigest loetud sekundid.

Puhverdatud otsigutulemused

Ma ei söö kordagi ega käi ka tualetis, mask surub mu näole ja ma ei saa hingata, kummikindad kleepuvad naha külge, kuni nad higi ja rasva tõttu muutuvad aeglaselt läbipaistvaks. Mõned arstidest käivad vabal hetkel looduses. Üks mängib kodus Playstationil. Üks vaatab kodus, kuidas tema kanaarilinnud ja kakaduud puuris suhtlevad, see rahustab. Ühe haigla arstide ja õdede naiskoor viis üle veebi läbi isegi oma lauluproovi, kõik seisid tillukese ekraani ees ning laulsid.

Ajalise viibe tõttu oli see küll pigem kaanon kui koorilaul, ent ometi nad ei jätnud, keset kogu seda koroonahullust kõlas väikese rõõmsa vastupanuna kliinikumi kabinettidest kõrgetel häältel lauldud "Tervishoiutöötaja, pese käsi seebiga! Abi ja ärevus Üks õde nihutab patsiendile lähemale mõned saiaviilud, et ta paremini ulatuks. Kolm hooldajat vahetavad teadvuse kaotanud vanaproual mähkmeid. Üks arst paneb ette koleda kilest lisakleidi ja pikad maitsetud kätised kõige ebatõenäolisem kangelasekostüümastub lähemale talle täiesti võõrale inimesele ning küsib rahulikult, mis tal viga on.

Ühes haiglas märkan rohekas kaitsekostüümis koristajat, ta nühib innukalt põrandat, millest tõuseb desinfitseeriva kloori unustamatut lõhna, ta soovib olla valmis kella kolmeks, et seejärel koheselt haiglast lahkuda. Kuid ta tuleb homme jälle. Ja ülehomme taas. Ma näen hooldekodu juhatajat, kelle mõned hoolealused siinsamas kõrvaltoas on juba surnud, kuid kes valju häälega üle inimestest tühjaks jäänud kõleda koridori ütleb: "Alla me ei anna.

Ühes koridoris tähtsaid haiglajuhte oodates märkan hääletult lähenevat kleenukest vanaprouat, tema nägu on kaetud õhukese maskiga, ta hõljub peaaegu märkamatult ühe luugi juurde, vahetab seal ära mõned kuivatavad paberrätid, ning hõljub siis taas minema, tegemata kogu selle aja jooksul ühtegi häält. Mitte kõik arstid, õed või koristajad ei tule toime koroona närvipingega. Ühes hooldekodus on üheksast töötajast alles jäänud vaid kolm.

Mõned töötajad on haigestunud, kuid mõned on jäänud koju, sest nad ei suuda toime tulla halvava teadmatusega, misasi see viirus on, kuidas ta levib, mida ta meie kehadega teeb. Nad ei suuda, nad lihtsalt ei suuda. Kui ma küsin, kas ta kardab, raputab Uuetoa pead. Mõned päevad enne, kui ta mandrilt lahkus, koostas ta oma testamendi, lasi üles kirjutada, kellele peaks tema maine vara jääma, kui ta peaks saama siin saarel märatseva nakkuse. Saarel, mis veel mõned kuud tagasi tähendas meie kõigi jaoks idüllilisi kadakaid ning sulnist merevaadet, mis aitab meil kõigil kosuda ja tunda elust parimat, ja mida nüüd ümbritseb politseinike piiramisrõngas ning toidupoes valvavad sõdurimundris mehed, et inimesed üksteisele liiga lähedale ei astuks.

Aga Uuetoa ei karda. Või kardab Liigese ravi pinged lihtsalt teistmoodi kui Ma lendasin mu ola uhisest ravist ja mina. Sest mitte miski ühegi arsti või õe või koristaja käitumises ei reeda, et nad kardaksid.

Mees kiristab hambaid, aga laob raha lagedale. Paar nädalat hiljem tekib samasugune olukord - armuke ja naise laps koos kapis kükitamas. Poiss alustab taas juttu: "On jah," vastab mees, ise juba valvsaks muutudes. Paar päeva hiljem, pühapäeval tuleb poisi isal tahtmine temaga kalale minna, kuid poiss vastab, et ei saa minna.

Nad astuvad inimeste juurde, kelle kätel, neelus ja hingeõhus on suure tõenäosusega märgid viimase saja aasta inimkonna suurimast pandeemiast, millega mitte keegi veel võidelda ei oska, ning ikka ja jälle kuulen ma ainult üht lahket lauset: "Mille üle te kurdate? Ma ootan, et ta kommenteeriks oma hirmu pikemalt, kuid ta on vait ning vaatab siis rahulikult oma telefoni, mis on taas piiksuma hakanud.

Nõukogude-aegseid nalju Tartust

Tema kõrval istub Märt Kõlli. Mõned tunnid tagasi andis ta koroonatesti. Ta ei tea veel tulemust. Kui Tallinnas võttis tulemuse teadasaamine neli tundi, siis tema kuuleb oma diagnoosi alles järgmisel päeval.

Aga ta teab, et üle 60 tema kabinetist läbi sammunud kolleegi on juba haiged. Miks olla arst See pole ükskõiksus. See on kõike muud kui ükskõiksus. See inimene oli sekundite kaugusel surmast, aga nad panid tema rinnale elektriga laetud metallplaadid, juhtisid džauli poolsurnu kehasse ning äratasid ta ellu.

Ma söön esimest korda elus tatraputru viinaga ning vaatan neid inimesi. Siis tõuseb neist üks, võtab mu pudrukausi ning minu protestide peale ütleb leebelt, et peseb ise minu nõud. Ma tean, et seejärel istuvad nad autosse, millele nad on andnud koondnime "must" ja sõidavad järjekordse koroonahaige juurde, toovad ta haiglasse ning vahetavad siis õues riided, vahel kõleda meretuule, vahel rahe, vahel ladiseva vihma käes, sest glamuursemat võimalust selle nähtamatu vaenlase alistamiseks ei ole.

Siis desinfitseerivad end üleni ning tulevad tagasi siia toakesse. Ja sõidavad siis uuesti välja. Ja siis uuesti. Psühholoog oli neile öelnud, et neile meeldib katkiseid inimesi vaadata, sest nad teavad, et saavad tema jaoks midagi paremaks teha.

Why the U.S. military hasn't made more progress on overcoming racism

See ei tähenda, et nad mõtleksid selle peale iga päev või et nad tahaksid seda üleüldse sõnastada. Tartu Ülikooli Kliinikumi nõupidamisteruum rõkkab naerust, kui ma küsin arstidelt ning õdedelt, miks nad seda tööd teevad. Kuidas vastata millelegi nii debiilsele? Siis nad ometi üritavad. Kuid seda ei tee enam arst.

Seda teeb õde.

Vaimulikud laulud

Elu ja surm "Proua, ma panen teile nüüd toru põie sisse. Ma ei näe, kuidas kolm kaitsekostüümides õde nääpsukese mähkmetes vanaproua siseelundite sisse peenikese toru viivad, mis aitab väljaheiteid tema abitust kehast välja viia.

Ka tema ei näe seda, sest ta on teadvuseta. Liiga intiimne side tema ja haige vahel tähendaks, et ta ei suuda võib-olla ühel hetkel teha raskeid otsuseid või jääks ta neid liigselt kahetsema ning põleks läbi. Mingis mõttes on see arstiks olemise võtmeküsimusi, öeldakse mulle: sa pead abivajava inimese taandama lihtsalt üheks kehaks, mis tuleb korda saada. Mulle öeldakse mitmel korral, et koroona on arstide jaoks ennekõike "põnev", nad pole midagi säärast varem näinud, ta on uus ning huvitav, tähelepanelikult loetakse teadusajakirju ning proovitakse samasuguse innuga lahendada tema mõistatust, nagu meie lapsed panevad kokku puslesid.

Vaike spin haavandid

PERHi mustas tsoonis täiesti kasutult ringi vahtides märkan, kuidas isegi kahe koroonapatsiendi sissetoomise vahele jääval lühikesel momendil kummarduvad arstid monitoride kohale ning kammivad läbi oma plastikprillide kõige värskemat teaduskirjandust, sest nad tahavad teada.

Arstid ja õed teavad, et nende tegudest sõltuvad inimesed, mitte kehad. Enne seda lauset on ta pidanud pika pausi. Jah, arstid võtavad surma paratamatusena. Nad on sellega leppinud.

Õppinud unustama ja mitte ülikoolis, vaid järjepanu surmale otsa vaadates. Ent koroona puhul ei ole maksimumi kerge anda. Kui inimene viiakse mustast tsoonist ülakorrusele, ei ole enam palju valikuid. Talle süstitakse veeni ainet, mis muudab kopsulihased lõdvaks, inimese lihased suiguvad justkui unne ega jaksa vastupanu osutada, kui hingamisaparaat nende eest tööd hakkab tegema.

Mõned viiakse kunstlikku koomasse, vahel proovitakse neile anda malaariaravimeid, kuigi mingeid lõplikke teaduslikke tõestusi pole veel tulnud ja "me ei tea, kas teeme neile kokkuvõttes head või halba," nagu ütleb Starkopf. Ja see on ka enam-vähem kõik.

Nad teavad ainult, et see nakkab hämmastava kiirusega ning seetõttu võib juhtuda, et ühel hetkel on abivajajaid rohkem kui hingamisaparaate. Ja see tähendab omakorda, et kõik neid ei saa. Aga kes saab? Kes jääb ellu?

Nemad kaitsevad meid - Levila

Voodeid jätkub. Ehk jätkub ka terveid arste. Aga ei jätku hingamisaparaate. Kellel on aparaat ja kellel mitte. Kes saab hingata ja kes mitte. Kes jääb ellu ja kes mitte. Katse kirja panna, kuidas me otsustame, kes jääb elama ja kes mitte. Lubage ümber sõnastada.

Meie ei pea midagi tegema. Need on arstid, kes ülikooli lõppedes sealses vanas aulas on kooris lugedes vandunud, et nad pühendavad kõik oma teadmised ja oskused inimese tervise heaks ning et nad ei keeldu oma abist, kui see on vajalik, ning kui nad seda vannet ei pea, siis kadugu ka inimeste austus nende vastu.

Ja nüüd sunnib koroona neid seisu, kus nad ühel hetkel peavad abist keelduma, sest neil lihtsalt ei ole võimalik kõiki aidata. Ja väga raske. Selles dokumendis öeldakse, et hingamisaparaadi saamiseks hinnatakse, kui suur on tõenäosus, et inimene saab terveks ja enam-vähem samasuguse elu, nagu tal oli enne koroonat. Te lugesite õigesti. Mis silmadega vaatavad nad rauka? Mida nad ütlevad talle?

Suudavad nad üldse midagi öelda? Kuidas nad langetavad otsuseid, millest sõltub meie surm, kui nad on siiani pühendunud ainult meie elule? Ma ei tea seda. Kuigi PERHi mustas tsoonis kogunevad minu ümber mitu korda õed ning küsivad lugupidavalt minu nime, sest nad tunnevad ära uued silmad, aga nad ei näe minu nägu ja peavad mind appirutanud doktoriks üks õde isegi peaarstiks endaksei tunne ma neil hetkedel uhkust, vaid sügavat piinlikkust. Ma olen kasutum kui kunagi varem.

Ma ei ole iial pidanud mõistatama röntgenipiltide ja ajuskaneeringute rägastikus, mis on lahti inimese kehas ja kuidas teda aidata. Ma tunnen, kuidas kogu minu algeline pilt eetikast ja moraalist hakkab tasapisi pulbriks pudenema. Ma tahaksin minna tagasi oma sooja tuppa ning mõlgutada seal elu ning surma küsimuste üle, ma ei taha seista enam siin haiglaseinte vahel ning teada, et tänapäevane meditsiin ei suudagi kõiki aidata ning vahel tähendab kellegi aitamine kellegi teise mitteaitamist.

Ta on isegi lubanud, et kui keegi peaks pärast koroona lõppu mõne arsti kohtusse kaebama, esindab ta arsti tasuta. On palju Valu ravi uhistes folk oiguskaitsevahendites, kus haiged teevad patsienditestamendi, milles nad võtavad vastutuse ja ütlevad ise, millal on juba okei mitte edasi võidelda, juhe seinast tõmmata ja nende silmalaud kahe sõrmega õrnalt kinni vajutada. Eestis see nii ei ole, kuigi seadus lubab sääraseid testamente juba üle 20 aasta.

Me ei taha ise öelda, millal me sureme. Me tahame, et arstid ütleksid seda meie eest. Tühjus Ma vaatan Ma lendasin mu ola uhisest ravist piitsutatud merd, mille raevukad lained raputavad praami juba enne selle sõitmahakkamist.