Teinud üksteistele viga, tapnud loomi ja mõnda muud. Ta läinud jälle kodu tagasi. Vere kolesteriini peegel on langenud. Hinges voogas õrnus, kirg. Need hundid ei näinud poisi tulekut - vaid lamasivad nagu surnud maas.

Kaspar Viilup kultuurikriitik 1.

Haldjakaja Heaolusalong

Kaks majakavahti jäävad kaugele saarele lõksu ja peavad selle üksildusega kuidagi hakkama saama. Deliirium ja meeltesegadus on Robert Eggersi küllusliku ja detailirohke maailmaga täielikus harmoonias, seega vaataja peab sellele pöörasel vaatemängul laskma lihtsalt enda sees läbi voolata.

See puudutab ja jääb pikaks ajaks meelde.

Mis salv artriidi kaed

Muidugi mitte. See on üks lihtsakoeline krimilugu, kus täielik Hollywoodi raskekahurvägi on kistud ühte mõrvamüsteeriumisse. Enamasti tähendaks see, et film on ka kuidagi tühine, kuid mitte "Nugade peal" puhul.

Rian Johnson on teinud aasta kõige meelelahutuslikuma filmi, mis üllatab, naerutab ja teeb lihtsalt meele heaks. Film, mis tuletab meelde, miks ma nii väga kinokunsti armastan.

Seda suurem oli üllatus, kui sellest kujunes sarnaselt eelmainitud filmile "Nugade peal" parimas mõttes suur ja meelelahutuslik vaatemäng. Jällegi kinnitus sellest, miks ma armastan õudusfilme. Teisest maailmasõjast on ju oksendamiseni räägitud ja filme tehtud, aga mitte päris niiviisi.

Paroodiline, aga samas õrn ja pisaraidkiskuvalt tabav. Teelahkmel kohtuvad kõige lihtsakoelisem slasher ja peenekoeline ühiskonnakriitika, aga see on vaid lihtsustus: pinna alla pulbitseb ka laiem vaade meie praegusele ajale, rassiproblemidele ning inimeseks olemisele üleüldiselt. Film, mis lahutab meelt ja paneb mõtlema, tabades ära väga täpse piiri nende kahe vahel.

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

Samas on tema filmikäekiri ja peaosas olev Antonio Banderas lihtsalt nii köitvad, et "Valu ja hiilgus" ületab kiiresti oma klassikalise narratiivi piirid. See film hakkab tööle kui poeesia, võib isegi öelda, et seal on olemas harvanähtav ja valus paikesepaisteti korvad maagia, mis eristab tavalist valus paikesepaisteti korvad tõeliselt suurest filmist. Ilmselt mitte keegi ja see näitab lavastaja tugevust. Joaquin Phoenix maalib meie ette ühiskonna peegli, mida on kuradima valus ja hingekriipiv vaadata, aga pikas perspektiivis tuleb see meile kõigile kasuks.

  1. Uduse nägemise põhjuseid on erinevaid, näiteks insult, silmapõletik või liigne päikese käes viibimine.
  2. Langenud valus polve

Huvitav, kas "Jokker" algatab koomiksifilmides ka mingi uue, realistlikuma trendi? Vähemalt pealnäha on see ju praktiliselt üks-ühele sama lugu möödunud aastal kriitikute südamed võitnud Hirokazu Kore-eda "Poevargad". Vaene perekond üritab vahendeid valitama toime tulla.

Auverte valu liigestel

Aga Joon-Ho keerab õige pea kõik nupud põhja ja siis tuleb sinna müstikat, absurdi ja mingi nurga alt võib isegi öelda, et "Parasiit" on aasta parimaid õudusfilme.

Vapustav stsenaarium ja uskumatult täpne tehniline teostus. Erinevalt kõiksugu suvalistest arulagedatest kassahitidest on antud juhul tegemist nii kõikehõlmava ja eepilise tükiga, milles iga sekund on põhjendatud.

Martin Scorsese teab väga täpselt, kuidas teha filmi tuusadest vanadest meestest, ja ta teeb seda kuradi hästi. Valus paikesepaisteti korvad, et sedasorti suuri filme nii harva näeb.

Malamutovi liigeste haigused

See-eest võtab ta hoopis ühe paarikese purunemise ja lahku kasvamise loo, aga paigutab selle mingite veidrate usufanaatikute jaanipäevapidustuste keskele. Sarnaselt "Meiega" toimuvad siingi paljud õudused päevavalguse käes, mis muudab need veel topelthirmsaks. Sirgjoonelise loojutuste asemel rändab Elton John narko- ja alkouimas läbi katkematu unenäo, kuhu - mulle endalegi üllatuseks - sobivad valatult ka imalad laulunumbrid.

Harva suudavad eluloofilmid tabada ka nii südamlikku inimlikku märki kui "Rocketman", oma osa on selles kindlasti ka Taron Edgertoni eriti usutaval rollil. Selle kõrval on aga paar huvitavamat näidet. Oskar Lehemaa ja Mikk Mägi "Vanamehe film" võtab kõik selle hea, mis on Eesti aastakümnete pikkuses anima- ja nukufilmitraditsioonis, ja peksab selle ilma igasuguse valehäbita tükkideks - see on nihilistlik sotsiaalkriitika peidetud labastesse seksinaljadesse.

Samal ajal väärib märkimist ka Lehemaa lühiõudusfilm "Karv", mis on võib-olla kõige täiuslikum kodumaine film üldse. Kui see oleks täispikk linateos, siis võiks sellega vabalt maailma murda. Festivaliedu arvestades võib öelda, et maailma vallutamine on võimalik ka lühikaga Võib ju muidugi küsida, kas see on uus film?

Tingimata mitte, sest Tšiili lavastaja Sebastian Lelio võttis enda Selline kummaline uusversioon võiks olla täiesti mõttetu, aga antud juhul on peaosas vapustav Julianne Moore, kes teeb ühe oma karjääri valus paikesepaisteti korvad rolli.

Kaspar Viilup kultuurikriitik 1. Kaks majakavahti jäävad kaugele saarele lõksu ja peavad selle üksildusega kuidagi hakkama saama. Deliirium ja meeltesegadus on Robert Eggersi küllusliku ja detailirohke maailmaga täielikus harmoonias, seega vaataja peab sellele pöörasel vaatemängul laskma lihtsalt enda sees läbi voolata. See puudutab ja jääb pikaks ajaks meelde.

Film, mille Woody Allen võiks teha, aga kahjuks pole ta enam sellisteks pärliteks võimeline. Piisab vaid mõnest intervjuust, mõistmaks, millist nohikliku detailitäpsust ta "Ükskord Hollywoodis" puhul taga ajas, ja see on ka filmi suurim tugevus. Tõepoolest, igas teises kaadris ei lenda verd ja suur osa ajast ei virutata ka kellelegi molli, kuid uskumatult mõjuv maailm, Brad Pitti ja Leonardo DiCaprio mitmetahulised rollid ning ülimahlakas dialoog ei anna võimalust hetkekski igavust tunda.

Ferrari"rež: James Mangold Minu jaoks ilmselt aasta suurim üllatus, sest autoteemad jätavad mind tegelikult pigem külmaks. Režissöör James Mangold aga, kes viimati lõi täiesti pahviks neo-noir koomiksifilmiga "Logan", suudab värskes linateoses panna ühe marginaalse killu ralliajaloost särama iga kinokülastaja jaoks.

Uskumatult põnev ja meelelahutuslik, milles oma osa on ka tippvormis Christian Bale'il.

Autahvel. Filmiaasta 2019

Parima meespeaosatäitja Oscar ei ole võimatu. Sellist filmi oleks väga lihtne teha maotult ja mõttetult, minnes Hollywoodi kommertsliku rom-com'i teed, aga režissöör Lorene Scafaria valib teise tee. Tõeliselt cool ood metoo liikumisele, kus mehed on täielikud tossikesed ja naised on nii kõvad tegijad, et löövad uksed jalaga lahti ja tõmbavad kiimas tobujopskitelt naha üle kõrvade.

Poleks kunagi uskunud, et Jennifer Lopez on päriselt nii hea näitleja Võinuks minna halvemini, aga Hirokazu Kore-eda leiab Prantsuse ja Jaapani mõttemaailmate vahel huvitava silla, põimides kokku kammerdraama, kus ei toimu pealtnäha mitte midagi. Paar üksikut võttepaika ja lakkamatu dialoog arendavad aga lõpuks film-filmis tunde, kus ilmselt iga vaataja suudab vähemalt mõneks hetkeks ka enda peredraamasid ära tunda. Ääretult eluterve ning kainestav vaatamine praeguses rööprähklevas maailmas.

  • Uhise ravi osteoscleroos
  • Osalejate tagasiside - Tallinna Keskraamatukogu

Režissöör James Valus paikesepaisteti korvad "Ad Astra" on samas üle aastate üks realistlikumaid kui kosmoseahv ja kuupiraadid on realismi kriteeriumiks, haa! Kui inimesed ei suuda ühist kontakti leida kõrvuti olles, siis mis saab, kui nad on üksteisest miljonite kilomeetrite kaugusel?

Lahkud sa nüüd, ellu jään siiski

Film, mis paneb ka mehed nutma. Saksa lavastaja Fatih Akin tegi enda senise filmigraafia juures järsu vasakpöörde ja võttis ette alkassist palgamõrvari Fritz Honka jäleda loo. Pea kahetunnine portree Hamburgi prostituutidest, parmudest ja muust inimrämpsust on nii tõetruu ja eluline, et paneb üle kere kihelema ja tekib rohkem ebamugavust kui ükskõik milline õudukas.

Uskumatu on ka see, et peategelast kehastab vaid aastane kutt Antud juhul sünnib selles täiesti hullumeelne farss, mis naerutab, aga suudab samas vajutada sõrme väga sügavale Ameerika mädanevasse ühiskonda.

Kui pärast sellist rolli ei saa Samara Weavingust superstaar, siis on maailmas midagi väga valesti. Timo Diener filmilevitaja Randall Parki komöödia vajab publikut ja kui suurstuudiote asemel pakub seda võimalust Netflix, siis mis meil üle jääb.

Olulisemad vitamiinid naistele vanuses - Südameapteek

Aga J-Lo ekspluateerib hoopis õrnema meessooga, kui lavale astub ja oma numbriga alustab. Jennifer Lopez filmis "Hustlers". Jonathan Pryce'i südamlik ja hingeline supersooritus võiks tuua mehele Oscari nominatsiooni. Ja Hopkins ei jää palju maha. Siin valus paikesepaisteti korvad saa kasutada väljendit "Hollywoodi uusversioon", sest pranstlaste StudioCanal on ikkagi läbi ja lõhki Euroopa, aga tulemus on värske ja mustast huumorist kenasti nõretav.

Kohustuslik vaatamine nii enne kui ka pärast valimisi. Olgu need valimised siis Inglismaal, Ameerikas või Eestis. Enam ei vihka. Nüüd ma saan aru.

Osalejate tagasiside

Nende kahe koostöö meeldib seega samuti ja väga. Ja alati on hea meel näha Wesley Snipesi taas heas filmis. Hea kulgemisfilm. Samara Weaving on tulevane staar ja filmi lavastajatest me ilmselt kuuleme veel mõndagi head. Värskendavaim film minu jaoks selles žanris pärast "Cabin In the Woodsi".

Liigeste tosised haigused

Keegi vist ei taha, et maailm leiaks end mingil hetkel samast kohast, kus ta oli kõigest aastat tagasi. Aga juba asjaolu, et ma ei nihkunud selle aja jooksul kordagi oma kodudiivanil, on märk filmi tugevusest. Aga jah, päris lõpuni ei ostnud ära seda, kui Joe Pesci tegelaskuju kõnetas Robert De Niro "noorukest" tegelaskuju sõnadega "Hey, kid In Keanu we trust. Äkki lihtsalt hea ja kaasahaarav film? Joaquin on Oscari auga välja teeninud, kui see peaks temale osaks saama. Aga palun ärge sellele nüüd vägisi järge tehke Alguses arvad, et õnnelikus abielus olevad inimesed ei tohiks seda filmi vaatama, deprekas tuleb peale.

Aga siis vaatad edasi ja esmalt tänad õnne, et sul läheb paremini, kui filmi peategelastel, ja teiseks tõded, et ilmselt ei näe sa pikka aega paremate rollisooritustega filmi.

Kas ohtliku terviseprobleemi märk – miks nägemine on udune?

Kui keegi suudab üldse Phoenixit Oscarist ilma jätta, siis on see Adam Driver. Ja Scarlett on täpselt sama hea. Ja see koht pole mingi patriootlik hinnaalandus. See on võrdsete konkurentsis auga välja teenitud pronks. Kaarel Kuurmaa filmispetsialist "Parasiit" "Parasite" Film, mis kihutab ühtaegu ja järjepanu mitmes žanrimääratluses, alates lõbusast tänapäevasest kelmikomöödiast läbi sotsiaalse olmedraama peaaegu vägivaldse ja üleloomulike jõudude sekkumisega vürtsitatud õudustrillerini.

Lõpuks keerab film kuhugi Hans Christian Anderseni sarnase muinasjutulise mõistuloo maailma. Robert Eggersi võimas kunstiteos, mis töötab aastatuhandete vanuste hirmude, tabude, müütide ja uskumustega ning paneb need elama ajatus filmikeeles. Mõnusalt klassikaline suur eepiline draama, mida oli pealetungiva plinkiva lühiformaadi ajastul lihtsalt uskumatult värskendav vaadata. Algusest valus paikesepaisteti korvad ainult ajalehefotodele toetuv film kõneleb loo meie maailma ja meedia muutumisest — mustvalgetest piltidest värvilisteni ning lihtsast uudisest võlts- ja libauudiseks.

Eraldi aplaus Joaquin Phoenixile. Film kinnitab, et koos Senna ja Amy filmiga on Kapadiast saanud arhiivmaterjalile toetuvate biograafiliste filmide suurlooja. Ka see põhjamaise kesksuve päikese kätte toodud folkhorrorfilm lubab endale ühtaegu osavalt nii rõveduse kui huumorit segunemist. Värskelt mõjuv nostalgiareis poole sajandi tagusesse mootorispordimaailma.

Eesti filmidest tõstaksin eraldi välja Marko Raadi dokumentaalfilmi "Matusepäevikud" ning väga elegantse poeetilisusega lahendatud lühifilmi "Süda Sõrve sääres" režissöör Eva Mägilt.